post

HELINA MÄGI, MÕTTETREENER. MINU LUGU

Oled sa alustanud oma elus midagi suure entusiasmiga, rabelenud selle nimel, teinud hirmust hoolimata selles suunas samme ja siis tõdenud, et annad ikkagi alla?

Mõne aja pärast ennast taas kokku kogunud – sest see mõte ei anna sulle rahu – ja mõelnud, et vaja ikka edasi minna?

Oled sa alustanud sama asjaga teist korda, taas töötanud oma eesmärgi nimel, pingutanud kõigest väest ning taaskord pettunud?

Kuid siis, mõne aja möödudes …

Mina alustan oma reisi mõttetreeningute areenil nüüd juba kolmandat korda.

Esimene kord, 2006. aasta augustis, olin ma hirmunud, teadmatuses ja lootusetu.
Bob Proctor ja Paul Martinelli andsid mulle võimaluse loota paremat elu, loota sellele, et ka minust võib saada julge inimene, et ka mina võin minna välja ja rääkida inimestega vabalt ilma, et süda tahaks rinnust välja hüpata ja et inimestega rääkimine poleks iga kord suur eneseületus. Minu unistus oli alustada juttu täiesti vabalt võõra inimesega enda kõrval.

Alustasin suure entusiasmiga, tegin julgeid otsuseid nagu LifeSuccess konsultandiks saamine, USA’s koolitusel käimine, mastermindidega alustamine – kõik need sammud hirmutasid mind, kuid ma tegin need ära, sest lootus oma elu muuta oli tohutu. (Kuidas ma nendest olukordadest läbi tulin, võid lugeda minu blogist www.mottetreening.ee/helinablogi)

Kahjuks ei viinud pelgalt entusiasm ja lootus parema elu järgi tulemusteni – ma kartsin ikkagi helistada, kartsin rääkida inimestega ja teha vajalikke samme. Maadlesin edasilükkamise, enesesüüdistamise ja teadmatusega, kuidas oma keha siis ikkagi tegevustesse panna. Minu emotsionaalne olukord oli nii halb, et 2008. a suvel otsustasin, et lõpetan. Ja oleksingi lõpetanud ja jäädavalt – ilma ühegi tulemuseta, sest midagi polnud veel füüsiliselt minu elus muutunud – kui ma poleks veidi varem ostnud pileteid oktoobris toimuvale seminarile, kus osales Mary Morrissey.

Minu teine algus oli peale Mary Morrissey seminari oktoobris 2008. Täna ma sellelt seminarilt rohkem ei mäleta kui vaid üht ideed, mis mind edasi aitas. See idee kõlas järgmiselt: sa võid küsida universumilt kõike. Sa võid küsida 4 nädalat palgata puhkust, kuid sa võid küsida puhkust, mille jooksul sa teenid 10 000 dollarit. See oli Mary näide.

Kuna mina arvasin, et minu suurim probleem on müümine (st inimeste kutsumine tasuta mastermindi koolitusele), siis ma otsustasin küsida universumilt endale kedagi, kes müüb minu eest. Mõni nädal hiljem ilmus minu ellu Marlen Marmor (praeguse nimega Marlen Annabel Kubri). Ta ei tulnud küll minu eest otseselt müüma, kuid ta aitas mastermindi ideed Eestis levitada ja oli mulle selles vallas tohutuks eeskujuks. Tänu temale sain end liikuma.

Järgnes kaks aastat täis meeletut tööd. Viisin läbi tasuta mastermind koolitusi, õppisin müügikunsti ja tegin tasulisi mitmenädalasi koolitusi ning lõpuks julgesin välja tulla oma enda aastase koolitusprojektiga.

Julguse osas oli minus toimunud suur edasiminek. Teadsin nüüd, kuidas hirmu kummutada, olin loonud endale meetodi, mis toimis.

Jäänud oli veel üks komistuskivi –mitte alati ei saanud ma end tegevusse. Tead ju küll, distsipliin – ütled endale midagi, kuid jätad tegemata. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas seda teha, kuidas ennast motiveerida või milliseid trikke enda peal kasutada, et see õnnestuks.

Seisin selle sama küsimusega silmitsi kaks aastat. Proovisin sel ajal kuidagi oma koolitaja elu endale mugavamaks sättida. Lisaks oma aastasele koolitusele proovisin kätt koostöös ja seminaride korraldamise projektides, mõni oli edukas, mõni mitte. Tagasilöögid ja minu poolt oodatud eduelamuse puudumine röövisid entusiasmi ning ootamatud eneseavastused panid mõtlema, kas ma olen ikka õiges valdkonnas. Otsustasin lõpetada oma avalikud koolitused ja kolida internetti.

Tegin endale kolmeks kuuks plaani ja oma üllatuseks viisin selle ellu. Sain iseenda juhtimisega oivaliselt hakkama. Oleksin pidanud oma kõige olulisema eesmärgi saavutamise puhul rõõmustama, kuid mulle ootamatult kukkus minu maailm siis hoopis kokku.

Olin saavutanud eesmärgi, mille pärast olin kogu teekonda alustanud – oskuse iseennast motiveerida ning raskustest ja hirmust üle aidata – olin saavutanud täieliku selguse, kuidas panna oma keha tegema seda, mida ma tahan, et see teeks, kuid sellest saavutusest hoolimata oli minus täielik pettumus. Oleksin pidanud rõõmustama, kuid mina olin hoopis vihane.

2013 aasta aprillis otsustasin täita veel oma viimased kohustused ja rohkem mitte oma ettevõttega tegutseda. Kas ma ka uuesti alustan, seda ma tol korral ei teadnud.

Järgmise kahe ja poole aasta mittemidagi tegemise vältel õppisin ma palju ja ehk see ongi minu kolmanda alguse põhjuseks.  Üks õppetund iseenesest seisneb selles, et meil tuleb vahel rattalt maha tulla, et näha, mis meie elus on. Olles kogu selle melu sees ei näe me sageli võimalust muutusteks, oleme kinni oma stampmõtetes ja tegevustes ja hoolimata sellest, et teeme võibolla õiget asja, ei näe me mis siis tegelikult meile meelehärmi valmistab.

Olen oma elus korduvalt füüsiliselt rattalt maha tulnud, sest olukord on muutunud väljakannatamatuks – vahetanud töökohti, mõnikord liiga vara; hüpanud pea eest võimalustesse, samuti mõnikord liiga ennatlikult; lõpetanud projekte, mõnikord suure vihaga – kuid see on olnud viis, kuidas ma olen osanud antud olukorras käituda.

Olen veendunud, et olukorda saab hinnata ka ratta seljas olles, elu saab õigel rajal hoida ka siis, kui innukalt mõne projektiga tegeleda, niisiis seda ma olengi siin nüüd õppimas. Olen tähelepanelik, hoolitsen eelkõige enda eest, õpin usaldama ja armastama ennast ja Elu.

Kui sa minust midagi ei tea, kuid tahad teada, mida ma õppisin teekonnal siia, siis võid piiluda minu vanasse blogisse siin: www.mottetreening.ee/helinablogi.