Kõik Mõttetreeningute kursustel õppijad teavad minu maja lugu. Olen sellele majale ääretult tänulik, sest see on olnud suisa kadestamisväärt reis minu enesearengus. Ja nüüd, kui ma juba arvasin, et maja ei saa mulle enam midagi uut õpetada, üllatab ta mind taas.
Meie elamises sai remont valmis juba mõned aastad tagasi, kuid nipet-näpet tööd jäid tegemata, sh liistude panemine. Ma olin kindlal veendumusel, et liistude panek kuulub nende inimeste oskuste hulka, kes on seda õppinud – ehitajad, teadagi. Vaikselt süüdistasin ja kirusin iseenda remondimeest, kes asjad poole jättis. Ometi ei märganud ma vabaneda uskumusest, mis minu tee peal ees seisis.
Vajadus muutuda
Siis aga saabus motivatsiooni aeg. Meie perre oli tulemas väike kutsikas ametliku nimega MILLGRET Oliver ehk Rolli. Kuna liistudeta põrandavahesse koguneb igasugust sodi, tekkis minus pakiline vajadus liistud ära panna.
Oled kindlasti tähele pannud, et kui midagi on vaja ära teha, siis see on vaja ära teha ja ideid selle tegemise toetuseks tuleb uksest ja aknast. Nõnda siis juhtuski, et vaatasin telerist saadet Naabrist Parem. Vaatasin ja imestasin. Nii noored inimesed, kes on pealtnäha remonttöödes täielikud võhikud teevad valmis väga ägeda korteri siseviimistluse.
Mõra uskumuses
Kui see teadmine minu teadvusse jõudis, mõtlesin, et kui nemad saavad sellega hakkama, siis meie abikaasaga peaksime põrandaliistud ometi paika saama. Esimene mõra minu uskumusse oli löödud. Nüüd oli vaja seda veelgi murendada, tegutsedes.
Kuidas siis muutust alustada? Võtsin kasutusele oma vana strateegia eesmärgi saavutamise süsteemist – astu esimene samm. Liistude panemisel on esimene samm liistud ise. Ostsin liistud ära ja tõin koju.
Järgmine samm oli teha endale selgeks, kuidas saaks neid liiste 45 kraadi all lõigata. Info saamiseks piisab, kui rääkida inimestega. Sain teada, et on olemas abivahendid, mis selle töö lihtsaks teevad.
Nõnda saidki meie liistud pandud vaid vähem kui kuue tunniga. Olime oodanud selle juhtumist juba aastaid. Pean ausalt tunnistama, et ei osanud ette kujutada, et liistude panemine võib nii lihtne olla.
Mida sellest õppida?
Meil on väga tugevalt juurdunud mõttemustrid, mis loovad meisse oletusi – liistude panemisega saab hakkama vaid tõeline ehitaja. Need juurdunud mõttemustrid ei luba meil hakata tegutsema.
Muutumiseks on vaja motivatsiooni. Küsisin endalt miks ma seda operatsiooni juba varem ei alustanud? Vastus on lihtne, varem polnud vaja. Liistud on ju iluasi, otseselt elamist ei sega, kuid selleks, et neid panna, on vaja mugavustsoonist välja astuda. Seega see sama vana kaalukauss preemia ja pingutuse vahel. Nüüd oli mul motivatsioon. Ma ei tahtnud muretseda, et äkki saab kutsikas sellest praost endale midagi ohtlikku kätte, mul OLI VAJA asi ära teha!
Jus nimelt see sama sisemine tung – VAJADUS ASI ÄRA TEHA – on mind sundinud tegema ka eelnevalt hüppeid mugavustsoonist välja. Hill kutsub seda ihalduseks. Ihalduse ees on igasugune vabandus kehtetu.
Mis on see ihaldus, mis aitab sinu järgmise tegevuseni?
Originaallugu sai kirjutatud 31.01.2012
Jaga oma mõtteid või küsi küsimusi